Design a site like this with WordPress.com
Get started

Hüvastijätt ja ootamatu kohtumine

Jätsin aastaks perega hüvasti

Alustasime oma sõitu Tallinna poole öösel kell 01:00, sest lennujaamas tuli olla varahommikul kell 03:35. Lennujaamas kohtusin kahe teise Itaaliasse mineva eesti vahetusõpilasega Mia ja Lisannaga (tegelikult on meid neli: mina, Mia, Lisanna ja Martin, kuid Martin lendab nädala pärast), siis anti meile veel viimane ports olulisi dokumente ja nagu YFU-s tavaks on saanud, siis loomulikult tehti ka Lennart Meri kujutise ees viimane pilt. Saabus aeg jätta perega hüvasti, mis läks enam-vähem nii, nagu olin eeldanud – emme nuttis, issi viskas nalja, vennad – olles esimest korda lennujaamas – uudistasid niisama ringi ja mina olin rahulik, rõõmus ja kerged pisarad silmis. Turvakontrolli alasse sisenedes viimast pilku pere heites, tundsin esimest korda  reaalsust, et ma ei näe neid pea aasta aega. 

Ootamatu kokkusattumus, mis oli väga oodatud

Lennujaamas kohtasin täiesti juhulikult oma klassiõde Lille, kes oli suundumas Türki võrkpalli võistlustele – milline kokkusattumus! Lennuk Varssavisse lahkus kell 05:45, lend läks hästi, aga nagu iga teine vahetusõpilane on öelnud, siis ka minul oli tunne, et “ah, väike kahenädalane puhkus”. Varssavi lennujaamas sõime kerge lõuna ja valmistusime lendama Milaanosse. Muidugi avastasime viis minutit enne boarding’u algust, et meie väravat on muudetud. Vot, selle viie minuti jooksul, mil me elueest jooksime uue värava poole, käis peast läbi mõte “mis nüüd saab?”. Meie õnneks läks kõik hästi, jõudsime lennukisse ja ees oligi viimane lend Milanosse.

Viimane ootamine

Milano lennujaamas ootasime pagaseid ja vetsujärjekorras kohtasime ei kedagi muud, kui soome vahetusõpilasi. Ahjaa, kõik vahetusõpilased peavad lennujaama minnes kandma oma riigi YFU särki, et me üksteist ikka üles leiaks. Kõik vahtusõpilased olid kadedad, et eestlaste YFU särk oli musta värvi (meie jällegi väga tänulikud, et ei pidanud erksinist või lillat särki kandma!) Pagasid käes, suundusime saabuvate lendude alasse, kus ootasid meid YFU Itaalia töötajad ja vabatahtlik ning veel kaks vahetusõpilast Ecuadorist ja Paraguay’st. Siis algas kõige piinarikkam viie tunnine ootamine teiste vahtusõpilaste järele. Lõpuks, kella poole nelja paiku paigutati meid koos meie suurte ja väikeste pagasitega bussi peale ja sõit keelelaagrisse võis alata!

Plaanisin algselt kirjutada siia otsa ka keelelaagri seiklused, aga see läheks liiga pikaks. Palju meeldivam oleks lugeda kahte normaalse pikkusega blogipostitust, kui ühte ebanormaalselt pikka, eksole? Niikaua võite minna ja vaadata üle väikese montaaži minu viimasest kuust Eestis: https://youtu.be/jsz8TpfkPIA 

PS! Vabandan juba ette ära (eriti oma eesti keele õpetaja ees) õigekirja pärast, sest kõiksugused reeglid kipuvad itaalia ja inglise keelega juba segamini minevat.

Ciao amici! – Adeli

“Exchange isn’t a year in your life, it’s a life in a year”

Väga cheesy tsitaat, kahjuks ei tea, kes see geenius oli

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: