Design a site like this with WordPress.com
Get started

Keelelaager

Armsad lugejad, aeg lendab kiiresti, kuid tunnen, et vahetusaastal olles lendab aeg veel kiiremini kui ta tavaliselt lennanud on, seepärast on see blogipostitus siin teie ees nüüd neli kuud hiljem. Ups, no juhtub, ärge väga pahaks pange. Minuga on kõik korras ja naudin siinset elu ja olu täiel rinnal. Jätkan sealt, kust pooleli jäin.

Kohale jõudmine

Bussisõit Milano Malpensa lennujaamast meie keelelaagri toimumispaika kestis umbkaudselt 2,5h ja möödus rahulikult – kõik olid lendamisest ja pagasitega möllamisest väsinud. Kui esimene poolaeg bussisõidust möödus mööda suurt maanteed, siis hiljem jõudsime juba ilusate mägede vahele ja olime kõik ahastuses. Lihtsalt nii ilus. Mulle on alati veidike arusaamatu olnud, kuidas inimesed suudavad ja julgevad sõita ebanormaalselt kitsastel teedel, sinka-vonka, üles-alla, MÄGEDES. Seega hoidsin vist terve aeg hinge kinni kui me oma suure bussiga seal seiklesime. Iga kord enne kurvi buss peatus ja lasi tuutu, et anda vastutulijatele oma manöövrist märku. Meie õnneks ei tulnud meile kurvides kordagi kedagi vastu – ma tõesti ei tea, mis oleks saanud, kui keegi oleks. Lisaks ei saa ma aru, kuidas on võimalilk, et sellised teed on kahesuunalised.

Kohale jõudes sain kohe aru, et oleme jõudnud ühte väga maagilisse kohta. Meie ööbimispiagaks oli üks hotell San Giovanni d’Andorno pühamus, sellest avanev vaade oli IMELINE – ma tegin sellest iga päev mitu kümmend pilti. Järgmised kümme päeva veetsimegi Põhja-Itaalias Piedmonti regioonis mäeahelike vahel, täielikus vaikuses, rahus ja ilus.

Minu inimesed 

Ühte tuppa sattusin ma koos viie saatusekaaslasega: Mia Carolin, Lisanna (eestlased), Hannah, Arwen ja Mia (sakslased). Toas oli kolm rauast tumerohelist kõikuvat narivoodit. Toavalikuga meil vedas, sest meie kolmanda korruse aknast oli vaade imelisele mäeahelikule. Esimesel korrusel leidsid aset hommiku-,lõuna-, ja õhtusöögid. Vaatega mäeorule oli asetatud neli suurt ümmargust kollast lauda, mille taha me end istutasime. Seda kui määravaks minu lauavalik osutus on raske ettekujutada, sest lauakaaslastest said sõbrad ja lihtsalt sõpradest said minu inimesed. Päevade jooksul küll mingi osa meie laua taga istuvatest inimestest vahetus, kuid esimesest õhtusöögist kõige viimase hommikusöögini leidus meie lauast alati järgnevad inimesed: mina, Hannah, Arwen, Minou, Emma, Lorena, Morgane, Mia. Meil tekkis omavahel juba kohe alguses suurepärane klapp ja saan siiralt öelda, et nemad on minu inimesed, sõbrad kogu eluks. Kahjuks elavad enamus neist Sitsiilias või väga lõunas, seega kokkusaamine vahetusaasta jooksul on pea, et võimatu.

Mida me siis tegime kümme päeva?

Tüüpiline päev keelelaagris nägi välja järgmine: 

8:00    äratus

8:30    hommikusöök

9:00    itaalia keele tunnid

13:00  lõunasöök

15:00  itaalia keele tunnid

19:30  õhtusöök

21:00  õhtune tegevus

Keeleõpinguteks jaotati meid esimesel päeval tehtud testi tulemuste põhjal kaheks grupiks. Mina sattusin tugevamasse gruppi ja siinkohal läheb kogu au Duolingole, kus ma olin enne tulekut kaks aastat (küll mitte järjepidevalt, aga siiski) sõnavara õppinud. Minu õpetajaks oli kleenuke hallipäine vanem härra, ümmarguste prillidega ja alati kolme kihiliselt riides käiv, nimeks tal Sebastiano. Tunnid olid üldiselt väga kaootilised, sest võtsime tihti teemasid läbisegi. Meil oli palju iseseisvaid ülesandeid ja korraks ehmatas ära, kui pidime kirjutama itaalia keelse armastuslaulu, kui minu sõnavara piirdus enam-vähem vaid enda tutvustamisega ja Duolingost õpitud loomade, puuviljade ning muu kõrvalisega. Lisaks sõnavarale ja grammatikale tegime tundides lähemalt tutvust ka itaalia kultuuri, igapäeva eluoluga ja loomulikult nagu me kõik teame, et suur osa itaallaste suhtlusest käib läbi kätega vehkimise ehk žestikuleerimise, siis ka meie õppisime erinevate žestide tähendust (saladuskatte all võin öelda, et sellest kõige kuulsamast žestist oli vähemalt minul küll vale arusaam). Iga päev, kümme päeva järjest, kaheksa tundi keeletunde, pani päeva lõpuks pea ikka valutama küll, see-eest oli uni kiire tulema 🙂 

Õhtusöök nagu kirjutatud päevaplaanist lugesite oli poole kaheksa paiku. Lisaks hilisele söögiajale oli probleem oli selles, et kümne inimesega laua peale toodi umbes nelja inimese ports toitu. Toit hävitati alati sekunditega – samas tühi kõht on kõige parem kokk, seega meile tundus, et toit oli maitsev, tagasi vaadates võin öelda, et toit oli väga keskpärane ja teadatuntud imeline itaalia köök oli mind veel ees ootamas. Kohe esimesel hommikul Itaalias seisime silmitsi ka tõsiasjaga, et Itaalia hommikusöök on väike ja magus. Olime ikka alguses päris mures, et kuidas me kümme päeva hakkama saame, süües hommikuks kaks viilu valget saia koos marmelaadi või šokolaadikreemiga, rääkimata siis veel tervest aastast. Ellu me jäime ja ausalt öeldes nüüd, pea neli kuud hiljem, ei kujuta ma ette, et peaksin hommikuks suure kausi kaerahelbeputru ära sööma. 

Lisaks keeleõpingutele käisime ka mägede vahel jalutamas, külastasime lähedal asuvat küla Rosazza ja meile lähim pood asus tunniajase matkakese kaugusel. Meile kõigile sai kohe aru, et mägedes kõndimine on ikkagi midagi muud ja teadsime teinekord juba arvestada, et kui juhendaja ütles, et on minek väikesele jalutuskäigule, siis meie sildistasime selle oma peas füüsiliselt koormavaks matkaks.

Need 10 päeva olid imelised. Meie hotell ja selle ümbrus oli piltilus. Need inimesed, keda kohtasin, nii meie armsad juhendajad kui sõbrad kogu eluks, jäävad alatiseks meelde. Seega, kui keegi tulevast vahetusõpilastest seda blogi lugema satub ja mõtleb, kas minna keelelaagrisse või mitte, siis mina ütlen “Jah, mine!”, ausõna, see tasub ennast ära. Minu vahetusõpilasest sõber, kes on pool itaallaane otsustas mitte keelelaagrisse tulla sest, noh, miks tulla KEELElaagrisse kui keel juba suus… nüüd ta aga kahetseb mitteminemist. Seega keelelaager osutus millekski palju suuremaks ja olulisemaks, kui lihtsalt keele õppimine. 

Jäädvustasin kõik meie keelelaagri seiklused ka videopilti ja sain selle mõnda aega tagasi valmis, kel soovi, saab lisaks siinsele tekstile reaalselt näha, mis me siis tegime. https://youtu.be/awEdsxo9vrk

Ciao amici! – Adeli

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: